Nii et
The Collector on siin natuke tähelepanu äratanud.
Ausalt öeldes ma ei saa aru, kuidas saab selle raamatu lõpp mõjuda šokeerivalt, eriti inimesele, kes on palju filme näinud. See on sedalaadi
psycho-filmide puhul nii tavaline asi: rikuvad mitmete inimeste elu ära, jäävad täiesti süütuks ning film/raamat lõpeb siis sellega, et see psycho läheb uut ohvrit otsima. Äärmiselt ärritav
Minu jaoks oli raamat algusest lõpuni täiesti häiriv (olgugi et põnev) ja viha tekitav raamat (selle "sümpaatse" psühhi tõttu), kuid nõustun, et päevikuvormis Miranda osa oli tõesti pettumus ja igav võrreldes ülejäänud raamatuga.
Rääkimata sellest, et meestegelase suhtumise muutus ka üldse ei üllatanud. Igasugused hullunud fännid, kes oma iidolit ahistavad või lausa tappa tahavad, on samasugune näide - ilmselgelt pole tegemist psüühiliselt normaalsete inimestega.
Ma ei saa aru, kuidas saab sellise inimese suhtes üleüldse mingit empaatiat tunda. Minu jaoks oli tegemist koletisega alates esimesest hetkest. Kui muidu ette ei kujuta, mida selline asi tähendab (näiteks need koletised, kes aastakümneid kedagi kuskil kuuris kinni hoiavad), siis tasuks end samasse olukorda kujutada. Ükskõik, kui ebameeldiv poleks ohver, sellist inimväärsuse vastast kuritegu ei andesta miski.