Ise hääletasin sotside poolt, kuigi oli plaanis Reformierakonna poole pöörduda. Mõtlesin ümber, sest Pirita nimekirjas polnud ühtegi asjalikku nime. Kahte neist tean täpsemalt,aga üks teatud naisterahvas nende kahe hulgast pole seda au(!?) kunagi väärinud. Teine oli klassikaaslane, keda ma lubasin toetada, kuid sinnapaika see jäigi. Ega tal suurt soovi poliitikasse polnudki minna.
Mõtlesin, et kui kedagi toetan, siis mitte mingil juhul oravaid ja ninasarvikuid. Tulemus oli juba ammu ette teada, aga vähemalt läks hääl õigesse kohta. Ma loodan.
Savisaar võiks väga valusasti langeda ja kibekiiresti. See oleks ilus. Unistused, unistused.
Aga tegelikult kogu see valimisjama on ainult vihale ajanud ja nõutuks teinud. Poleks läinudki valima, kui juba kodanik ja puha olen, siis mis mul ikka nii väga minna on.
Tavaliselt suhtun teistmoodi: Tehke mis tahate, aga jätke mind kurat rahule.