Uhhpuhh, tahtsin ka kuhugile viimasena vaadatud filmide alla kirjutada, aga lihtsalt pole mahti saanud. Anyhuuu...
Filmide vaatamisel oleneb väga palju sellest, et mis tujuga peale satud. Ma teadsin ette, et ASLS on aeglane film ja kui kinosaalis maha istusin mõtlesin, et kurat - hetkel olen ma ülemäära pikkadest tööpäevadest liiga väsinud ja vajan midagi palju energilisemat.
Aga siis kui pikk sissejuhatus, milles oli palju muhedat huumorit, ära lõppes ja peategelased kokku said hakkas film täiega tööle. Ja eks ole, need aeglased algused eksisteerivad karakteripõhistes filmides põhjusega, see tasus ennast filmi kestel niivõrd mitmel korral ja viisil ära.
Ma ei saa hetkel öelda, et filmide vaatamine, mis ei jälgi tavapärast action/komöödia/thriller/õudus mudelit, oleks minu jaoks midagi ebatavaliselt, kuid kindlasti on see alati meeldiv. Mul polnud filmi kestel mitte ilmaski selget aimdust, mis suuna see lugu võtta võib ja kuidas lõppeb. Nägin küll kaht ohtlikku märki, kuid õnneks ei kerkinud kumbki nendest teemadest filmi lõpus enam esile.
Head osatäitmised, hea muusika, ohtralt head komöödiat, hea kaameratöö (too hetk, kui need sääriväristajad siluettidena üle mäekünka sõitsid, taustaks loojang, oli päris lummav) + veidi enese äratundmist. Film säilitas koguaeg sellise peategelastele eale kohase siiruse ja naiivsuse ning ei muutunud mitte üheski mõttes eksploiteerivaks ja see oli ka ääretult positiivne. Jäin väga rahule.
Kahju jah, et hetkel sarnaseid filme enam nii naljalt ei tehta.