10. The War on Drugs - Thinking of a Place (1) ruut
14. Portugal. The Man - Feel It Still (1) JazZ-
20. Foo Fighters - The Sky Is A Neighborhood (1) Garli
Spoiler :
2017 parim laul
Moderator: Meeskond
Re: 2017 parim laul
04. Queens of the Stone Age - Feet Don't Fail Me (1) CM-Girl
10. The War on Drugs - Thinking of a Place (1) ruut
14. Portugal. The Man - Feel It Still (1) JazZ-
20. Foo Fighters - The Sky Is A Neighborhood (1) Garli
10. The War on Drugs - Thinking of a Place (1) ruut
14. Portugal. The Man - Feel It Still (1) JazZ-
20. Foo Fighters - The Sky Is A Neighborhood (1) Garli
Re: 2017 parim laul
04. Queens of the Stone Age - Feet Don't Fail Me (1) CM-Girl
14. Portugal. The Man - Feel It Still (1) JazZ-
20. Foo Fighters - The Sky Is A Neighborhood (1) Garli
Isegi narkovastases võitluses tuleb jõulupaus teha.
14. Portugal. The Man - Feel It Still (1) JazZ-
20. Foo Fighters - The Sky Is A Neighborhood (1) Garli
Isegi narkovastases võitluses tuleb jõulupaus teha.
Spoiler :
Re: 2017 parim laul
04. Queens of the Stone Age - Feet Don't Fail Me (1) CM-Girl
14. Portugal. The Man - Feel It Still (1) JazZ-
Õnnitlen Foo Fightersit pronksi puhul.
14. Portugal. The Man - Feel It Still (1) JazZ-
Õnnitlen Foo Fightersit pronksi puhul.
Spoiler :
Re: 2017 parim laul
gg. hea esinelik.
Päevik | 2021
"What's a knockout like you doing in a computer-generated gin joint like this?" - William T. Riker
"What's a knockout like you doing in a computer-generated gin joint like this?" - William T. Riker
Re: 2017 parim laul
Jep, seda ma ennustasingi võitjaks. Tundus olevat selline catchy lugu, mis läheb universaalselt kõigile peale (kui sa pole muidugi JazZ-). Lisaks on Portugal. The Man meil ka varem võitnud.Garli wrote:14. Portugal. The Man - Feel It Still (1) JazZ-
Re: 2017 parim laul
Panustasingi selle loo võidule juba suht alguses. Võib seekord rahule jääda. Selkorral oli lausa mitu lugu listis mis väga meeldisid. 
Häid jõule!
Häid jõule!
Re: 2017 parim laul
Nagu kunagi lubatud, siis ka mõned (lahkemad) sõnad/elutõed:
The Killers - Run For Cover
* Kui see liiga õel tundus, siis olen varemgi kuulnud, et mul on omadus väga kiiresti isiklikuks minna, kui keegi mõne asja osas mu vaimustust ei jaga. ("Sa ütlesid just, et ma olen mõttetu junn, kes elus kuhugi ei jõua, sest ma arvasin, et "Angel" on okei".)
Beck - Up All Night
Järgmiseks ohvriks võtaksin Becki, kellega Jolt mind hirmutada katsus. Selles osas on Joltil küll õigus, et minu pärastlõunasest teetassist voolab "Up All Night" küll suure kaarega mööda, aga samas ei mataks ma seda ka ühes "The Man'i", Ed Sheerani ja Kendrick Lamariga oma majatagusesse surnuaeda, sest mingi võlu sellel siiski on. Vaatasin pärast "Up All Nighti" kuulamist veel üsna tükk aega Becki muusikavideosid ja sain aru, milles asi: Beck paistab valdavat seda omanäolist lahedust, mille ainsaks peremeheks muusikamaastikul siiani Damon Albarni pidasin. Sellest hoolimata eelistan siiski Becki muusikat sellest ajastust, kui ta veel luuser oli.
Lana Del Rey - Love
Kuna Lana kohta käis siit samuti mitu "kõik ta lood on täpselt ühesugused" kommentaari läbi, siis tunnen kohustust sõna võtta: see ei ole päris tõsi, aga Lana puhul igatahes asjakohasem kriitika kui The Killersi. Igatahes ei tea ma kedagi, kellele üks "Buffy" maraton rohkem ära kuluks kui Lanale - pühendada neli albumitäit sõnumile, et ta elul pole mõtet kui mingid vantsid teda ei armasta, on natuke palju. Sellest hoolimata on "Love" minu meelest hea lugu: veidi kummitusliku kõlaga ja tekitab lisaks sellele tunde, et noor ja armunud olla on the shit (ei oska kommenteerida, sest pole isiklikult kunagi kumbagi olnud). Lisaks sellele teeb mulle selle video alati nalja, sest Lana üritab seal vahepeal püüdlikult naeratada, mis näeb välja nagu ta oleks selle nimel mitu nädalat naeratamise tutorial'eid lugema pidanud, sest isegi T-800'l tuli see usutavamalt välja.
P!nk - What About Us
Kuigi üldiselt suhtun ma poppmuusikasse sama suure vaenulikkusega nagu iga teine kuri vanadaam, ei suuda ma oma viha "What About Us"-ile ka parima tahtmise juures laiendada. See laul tekitab igatahes sellise tunde, et kõik, kes on minu vastu iial ebaõiglased olnud, saavad varsti kättemakstud (teisisõnu: "hea tunde"), kuigi olen üsna kindel, et ükski loo sõnadest sellele ei viita. Negatiivsest küljest ostsin "What About Us-i" mõjul endale natuke kukekad teksad, sest proovikabiinis olles hakkas see lugu mängima ja selle taustal ei tundunud paar sentimeetrit enam väga marginaalne kaotus.
Ja nüüd võiduloo juurde:
Portugal. The Man - Feel It Still
Või siis ehk selle juurde, mis probleem mul selle looga on, sest sain enne Portugal. The Mani triumfi talle ikkagi ühe küüne taha. Nimelt meenutab see kogu oma vibe'ilt natuke liiga palju Pharell Williamsi "Happyt", mis minu jaoks on lõdvalt üks tüütumaid lugusid, millel iial raadiolevisse pääseda on õnnestunud. Mulle ei meeldi, kui keegi mulle ettekirjutisi teeb, eriti kui nende kirjutiste hulka kuulub plaksutamine. Ei tea muidugi, kas on eetiline midagi või kedagi vihata lihtsalt sellepärast, et see mulle midagi või kedagi vihatut meenutab, aga kuna rakendasin seda sama suhtumist juba ühe töökaaslase peal, kes nägi välja nagu üks minu vihatuimaid inimesi, siis miks peaks ma nüüd selles osas laule diskrimineerima hakkama.
Muidu olid minu jaoks üsna sümpaatsed veel näiteks Arcade Fire, Queens of the Stone Age, The War on Drugs, Paramore, Foo Fighters ja LCD Soundsystem. Han Soo Ji ja Helloween võiks ka special mention'i saada, sest suutsid üldisele mahedale indie-rock'i foonile veidi vaheldust tuua ja erinevalt kõikidest Garli ja ruudu lisatud lugudest mitte häirivalt mõjuda.
The Killers - Run For Cover
EI OLE, sa harimatu maanaine!* Võin seda vankumatu kindlusega väita, sest The Killers on vist ainus ansambel, mille repertuaari kuulub lisaks suurele hulgale sümpaatsetele lauludele ka mitu sellist lugu, mida kirglikult vihkan (mind sügavalt ei koti, kas me oleme inimene või tanstijad). Nende viimane album on siinkohal ka tegelikult heaks näiteks: "The Man" oli vist esimene lugu, mis sealt avalikkuse ette jõudis ja minus sügavat nördmust tekitas. Tean, et Brandon Flowers ise (sarnaselt suurele hulgale muusikakriitikutele) ei jäänud The Killersi eelmise albumiga ("Battle Born") eriti rahule, mis minu arvates aga väga hea oli. Ja "The Man'i" puhul tekkiski mul kuri kahtlus, et nad on võtnud suuna tagasi "Day&Age'i" ("Humansi" emaalbumi) juurde, sest see tundus just sellele iseloomulikku tühja ja tümpsuvat muusikastiili esindavat. Niisiis matsin "The Maniga" ka enda huvi "Wonderful Wonderfuli" suhtes, ega viitsinud pärast selle välja tulemist isegi mõnele torrentilingile klikkida. Seega kuulub Kickflickile mu igavene tänu, sest "Run For Cover" tõi kaasa uue lootuse, et ehk ei olegi nende viimane album täis ääretut halbust - nüüdseks on see hüpotees ka kinnitust saanud. Olin seda kuulates isegi täiesti veendunud, et "Some Kind of Love" on mingi "Battle Borni" jäänuk, sest kõlalt tolle lugudele ikka väga sarnane, aga guugeldades tuli välja, et see on hoopis Flowersi PTSD all kannatavale naisele kirjutatud, nii palju siis battle bornist.Kadii wrote:Kõik lood on üks ühele koopiad
* Kui see liiga õel tundus, siis olen varemgi kuulnud, et mul on omadus väga kiiresti isiklikuks minna, kui keegi mõne asja osas mu vaimustust ei jaga. ("Sa ütlesid just, et ma olen mõttetu junn, kes elus kuhugi ei jõua, sest ma arvasin, et "Angel" on okei".)
Beck - Up All Night
Järgmiseks ohvriks võtaksin Becki, kellega Jolt mind hirmutada katsus. Selles osas on Joltil küll õigus, et minu pärastlõunasest teetassist voolab "Up All Night" küll suure kaarega mööda, aga samas ei mataks ma seda ka ühes "The Man'i", Ed Sheerani ja Kendrick Lamariga oma majatagusesse surnuaeda, sest mingi võlu sellel siiski on. Vaatasin pärast "Up All Nighti" kuulamist veel üsna tükk aega Becki muusikavideosid ja sain aru, milles asi: Beck paistab valdavat seda omanäolist lahedust, mille ainsaks peremeheks muusikamaastikul siiani Damon Albarni pidasin. Sellest hoolimata eelistan siiski Becki muusikat sellest ajastust, kui ta veel luuser oli.
Lana Del Rey - Love
Kuna Lana kohta käis siit samuti mitu "kõik ta lood on täpselt ühesugused" kommentaari läbi, siis tunnen kohustust sõna võtta: see ei ole päris tõsi, aga Lana puhul igatahes asjakohasem kriitika kui The Killersi. Igatahes ei tea ma kedagi, kellele üks "Buffy" maraton rohkem ära kuluks kui Lanale - pühendada neli albumitäit sõnumile, et ta elul pole mõtet kui mingid vantsid teda ei armasta, on natuke palju. Sellest hoolimata on "Love" minu meelest hea lugu: veidi kummitusliku kõlaga ja tekitab lisaks sellele tunde, et noor ja armunud olla on the shit (ei oska kommenteerida, sest pole isiklikult kunagi kumbagi olnud). Lisaks sellele teeb mulle selle video alati nalja, sest Lana üritab seal vahepeal püüdlikult naeratada, mis näeb välja nagu ta oleks selle nimel mitu nädalat naeratamise tutorial'eid lugema pidanud, sest isegi T-800'l tuli see usutavamalt välja.
Spoiler :
Kuigi üldiselt suhtun ma poppmuusikasse sama suure vaenulikkusega nagu iga teine kuri vanadaam, ei suuda ma oma viha "What About Us"-ile ka parima tahtmise juures laiendada. See laul tekitab igatahes sellise tunde, et kõik, kes on minu vastu iial ebaõiglased olnud, saavad varsti kättemakstud (teisisõnu: "hea tunde"), kuigi olen üsna kindel, et ükski loo sõnadest sellele ei viita. Negatiivsest küljest ostsin "What About Us-i" mõjul endale natuke kukekad teksad, sest proovikabiinis olles hakkas see lugu mängima ja selle taustal ei tundunud paar sentimeetrit enam väga marginaalne kaotus.
Ja nüüd võiduloo juurde:
Portugal. The Man - Feel It Still
Või siis ehk selle juurde, mis probleem mul selle looga on, sest sain enne Portugal. The Mani triumfi talle ikkagi ühe küüne taha. Nimelt meenutab see kogu oma vibe'ilt natuke liiga palju Pharell Williamsi "Happyt", mis minu jaoks on lõdvalt üks tüütumaid lugusid, millel iial raadiolevisse pääseda on õnnestunud. Mulle ei meeldi, kui keegi mulle ettekirjutisi teeb, eriti kui nende kirjutiste hulka kuulub plaksutamine. Ei tea muidugi, kas on eetiline midagi või kedagi vihata lihtsalt sellepärast, et see mulle midagi või kedagi vihatut meenutab, aga kuna rakendasin seda sama suhtumist juba ühe töökaaslase peal, kes nägi välja nagu üks minu vihatuimaid inimesi, siis miks peaks ma nüüd selles osas laule diskrimineerima hakkama.
Muidu olid minu jaoks üsna sümpaatsed veel näiteks Arcade Fire, Queens of the Stone Age, The War on Drugs, Paramore, Foo Fighters ja LCD Soundsystem. Han Soo Ji ja Helloween võiks ka special mention'i saada, sest suutsid üldisele mahedale indie-rock'i foonile veidi vaheldust tuua ja erinevalt kõikidest Garli ja ruudu lisatud lugudest mitte häirivalt mõjuda.
Re: 2017 parim laul
Mu jaoks suurima üllatuse pakkus ilmselt Rag'n'Bone Man, sest tuli välja, et ülisita nime taga on okei'ish artist. Samas nii palju huvi ei tekitanud, et albumit kuulata või kontserdile minna. Aga vähemalt olen veidi targem. et mida need tänapäeva noored kuulavad.
Re: 2017 parim laul
Jah, seda tahtsin ma tegelikult isegi mainida - eeldasin varem, et Rag'n'Bone Man on artist, kes toodab mingit disko-reggae muusikat.Soprano wrote:Mu jaoks suurima üllatuse pakkus ilmselt Rag'n'Bone Man, sest tuli välja, et ülisita nime taga on okei'ish artist. Samas nii palju huvi ei tekitanud, et albumit kuulata või kontserdile minna. Aga vähemalt olen veidi targem. et mida need tänapäeva noored kuulavad.
Re: 2017 parim laul
Soprano wrote:Mu jaoks suurima üllatuse pakkus ilmselt Rag'n'Bone Man, sest tuli välja, et ülisita nime taga on okei'ish artist. Samas nii palju huvi ei tekitanud, et albumit kuulata või kontserdile minna. Aga vähemalt olen veidi targem. et mida need tänapäeva noored kuulavad.
Jaa. Olen tänapäeva noor jah.
Elukaaslane väga muusikat ei kuula. Otsustas siis debüütalbumi ära kuulata (minu rõõmsaks üllatuseks) ja talle täitsa meeldis. Hea vähemalt, et on nüüd 1 kontsert kuhu ma ei pea üksinda minema. 