Postitas Jolt » 26. Detsember 2008, 13:11
Ooojaa, õigus. Allikas ka muidugi.
Sci-fi'l on palju muhedaid alažanreid - robotid (kui va idee, et AI saab meie suurim vaenlane, pole selles žanris paraku ainsat väärilist sissekannet ja materjali on ometi niivõrd palju - vt Asimov), tulnukad, aja manipulatsioonid (tulevikku/minevikku reisimine; utoopiad/düstoopiad). Children of Men'l on niivõrd tuntav atmosfäär, et minu jaoks oli see selgelt düstoopia ja seega sci-fi. Lisaks see, et ulmelugudes antakse tihti mingi teine perspektiiv - antud filmis võetakse ära võime saada lapsi ja näidatakse, kuidas vaid ühe tugisamba eemaldamine keerab kogu maailma pea peale. Tõsi aga on, et kuigi atmosfäär on sellel filmil väga võimas, on see saavutatud väga peenete ja maitsekate muudatustega, kõik on väga subtle. Ideeliselt on V for Vendetta ka düstoopia, aga selle kohta ei ütleks ma ise liiga kergekäeliselt sci-fi. Nii et saan aru.
Et mitte totaalselt off topic't panna... Mul on paljude lemmikfilmidega (Heat, Amelie, Eternal Sunshine, Fight Club, True Romance) juhtunud nii, et esialgsel vaatamisel on arvamus/hinnang madalam olnud. Olin neid vaadates küll ka palju noorem ja ei osanud teatud asju hinnata. Kui film püsib mälus aastaid ja muutub teatud tüüpi etaloniks omasuguste hulgas, siis see ongi kvaliteedi märk.