Postitas Jugandi-Oja » 21. Detsember 2009, 18:04
„COCO enne CHANELI“ on film moedisaineri noorusaastatest, milles peaosalist kehastab võrratu prantsuse näitlejanna Audrey Tautou. Seda filmi suunavale heliloomingule Alexandre Desplat´i arranžeeringus ei saa mitte vähem tähelepanu pühendada. Ilma temapoolse võluta oleks midagi väga olulist puudu jäänud. See oli tema ülimalt suur panus sellesse filmi. Oma unustamatu panuse teiste osatäitjate näol andsid filmile Benoît Poelvoorde, Alessandro Nivola, Marie Gillain, Emmanuelle Devos. Tuleb tõdeda, et prantsuse moelooja Coco Chanel vabastas naised. Tema mõju moeajaloole pole võimalikki sõnadega väljendada.
Jah, vaatajaile ei näidata kohe seda edukat ja silmapaistvat moeloojat vaid seda arengut orbudekodus koos oma kümneaastase õega. Sellest ajajärgust alates hakkame alles aimu saama tema südikast iseloomust ning tema pürgimustest edukuse suunas. Coco teebki oma hilisema läbimurde just tänu oma kangekaelsuse ja otsekohesusega, mis avaldus juba tema nooruseas. Chanel nägi orbudekodus koheselt enda ümber toimuvat väga lahtiste silmadega ja mõistis, et isiksuse kantav mood vastutab pidevalt tema muutuvate inimsuhete, sündmuste, loominguliste vaimude, kinnisideede ja isegi masendusperioodide eest. Ta uskus, et moel on pistmist mõtetega, eluviisiga, kõige toimuvaga. Canellil oli juba varajasest noorusest peale oivaline värvitaju, kuid ometi laskis ta rasketel “riskantsetel” kangastel mõnda aega laagerduda, enne kui söandas neid kasutada.
Kõik vähegi moeteadlikud naised teavad ju, et loodud mudel tuleb ülipeenelt teostada, sageli otse rabavast materjalist, pealegi luksuslikust. Kas naised on teadlikud sellest, et kui naisel pole ideaalset figuuri, siis ikkagi ei tohi midagi varjata - varjamine tähendab rõhutamist! Chanel teadis juba oma õmblusäris töötades, et mehed vaatavad naist sellepärast, et ta on ilus, mitte sellepärast, et ta on ekstsentriline. Mis on siis moe eesmärk? Minu arvamus: „Moe tõeliseks eesmärgiks ei ole meie välimuse muutmine, vaid hoopis teada andmine, kes me õigupoolest oleme. Samas ka naisi väliselt nooremaks muuta, sest see muudab ka nende ellusuhtumist - nad tunnevad end erksamana ja rõõmsamana.” Kas kõik naised on teadlikud sellest - kui üks erogeenne tsoon kinni kaetakse, tuleb paljastada teine? Mõelgem sellele. Coco Chanel teadis seda. Teadis sedagi, et ahvatlevalt kaetud kehaosa äratab alati kõige suuremat huvi ja sellepärast mõjuvad just tagasihoidlikkuse tipuna mõeldud kostüümid sageli kõige võrgutavamalt. Just tema avastas esmakordselt, et kostüümi valmistamise kunst seisneb kostüümi esiletõstmises, selle rõhutamises. „Chaneli kostüüm“ – iga naise unistus!
Chaneli stiil hakkaski kalduma klassitsismi poole, sest ta polnud kuigi varmas pidevalt uuendusi välja pakkuma. Ise on Chanel öelnud: “Õnn peitub klassikalises riietuses, mis on muutumatu.” Just tema tuli esmakordselt välja tähelepanekuga, et pole midagi ilusamat, kui valges kangas väljendatud idee. Moel ongi just kõige ehedamal kujul pistmist aususega, et riiete esteetilisus pole midagi muud kui sisemise moraalsuse ja siiraste tunnete väline peegeldus. Chanel´i tsitaat: „ Sarm on kingitus, ilu väljendusviis, ning rõivad on maskeraadirüü oma kuvandi projitseerimiseks, näitamaks end täpselt niisugusena, nagu tahaksime olla. Rõivavalik lubab teistel mõista meie iseloomu, psüühika, veendumuste ja ellusuhtumise paljusid tahke.“ Küsin: „Miks alles teiste inimeste maitselagedust nähes õpime hea ja halva vahel vahet tegema?” Sellepärast, et alles siis me „saame nägijaiks.“ Naine peab olema tähtsam kui riided, mida ta kannab ning selle saavutamiseks läheb tarvis suurepärast moekujundust – ideed. Ja veel - ehted on mõeldud naise kaunistamiseks, mitte tema rikkuse näitamiseks ning need pole kaugeltki üks ja seesama.
Naise vanus ei tähenda midagi. Võib olla hurmav kahekümnesena, sarmikas neljakümnesena ning vastupandamatu elu lõpuni. Imeilus ütlus Chanellilt: „Kahekümneaastase näo on kujundanud Loodus, kolmekümneaastase oma elu, viiekümneaastasel on aga niisugune nägu, nagu ta väärib.“ Eks paljudki naised teavad, et kolmekümneaastane naine peab valima näo ja tagumiku vahel. Naljakas, eks? Aga tõsi. Aga elu- ja moeteadlikud neljakümneaastates naised vahetavad nooruse elegantsi, tasakaalukuse ja salapärase veetluse vastu, tehes läbi arengu, mis neid millegagi ei kahjusta. Just pärast neljakümnendat eluaastat vahetab naine nooruse väärikuse ja veetluse vastu.
Filmi lõpp oli kurb – midagi ilustamata. Armastus oli surnud. Ta teadis väga hästi: „Vahekorra ülessoojendamine on valulik, leppimine pahaendeline.“ Chanelli ei huvitanud raha „selle pudi“ enda pärast, vaid raha huvitas teda ainult kui edu sümbolit. Õige ju. Kui paljud naised teavad, mida tähendab au? Kas naised võivad naeratades kõik ära anda ja pisarsilmil jälle kõik tagasi võtta? Ei või ja ei saagi! Tema elutöö sai tehtud – kollektsioon oli valmis. Chanel ütles 88-aastasena: ”Lõigatagu mul kasvõi pea otsast ära, ja te näete ilusa 18-aastase naise figuuri.” See on tõsi! See on film moeajaloole haruldasest naisest Coco Chanellist kui võitlejast, naisest ja armastajast, kes uskus ideesse - elusse pärast surma, ideesse, et mitte miski ei kao lõplikult.