Üksinda

[Forzelius]

Üksinda
Alone

Pim(Masha Wattanapanich) ja tema õde Ploy(Masha Wattanapanich) sündisid Siiami kaksikutena. Pärast seda, kui Ploy sai lapsepõlves eraldamise operatsiooni käigus surma, kolis Pim Koreasse, et seal alustada enda elu puhtalt lehelt. Kuuldes sellest, et tema ema sai südameataki, sõidab ta oma mehe Vee’ga(Vittaya Wasukraipaisan) tagasi Taisse. Nüüd, kui ta on tagasi oma lapsepõlve kodus, hakkab tema kaksikõde teda kummitama. Nimelt tegid nad endale lapsepõlves lubaduse, et nad jäävad igaveseks kokku...

Täielikku tutvustust loe siit.

[lostinthemist]

Film on tehtud Banjong Pisanthanakun ja Parkpoom Wongpoom'i poolt, kes 2004. aastal tõid meieni filmi "Shutter," mis on praegu minu lemmik õudusfilm. Kui kuulsin, et see duo hakkab tegema uut õudusfilmi, ootasin seda kinnisilmi. Pärast reliisi ja arvustusi lootus hakkas langema, et see ei pruugi sama hea olla, kui "Shutter."
"Alone" ei too küll mitte midagi uut õudusžanris, kuid ometigi sellel filmil on päris palju korralikke ehmatuskohti. Üsna mitmes kohas ma ehmusin tugevasti ja võpatasin. Paar momenti olid tõesti väga õudsed ja hingekriipivad, et pinge oli väga suur. Eriti see tiivikuga koht. Mis sest, et enamik ehmatuskohtadest olid ettearvatavad, mõjusid nad hästi.
Visuaalses stiilis oli film üsna hea, kuidagi teine värvitoon oli, mis lisas rohkesti vürtsi.
Mulle isiklikult algus ja keskosa meeldisid väga, kuid lõpp kisus kehvemaks. Viimased 15 minutid ei meeldinud. Põhimõtteliselt 2/3 filmist olid õudus, kuid viimane kolmandik osutus draamaks. Siiami kaksikute teema oli päris geniaalne ja ühtlasi hirmutav, kuid lõppkokkuvõttes oleks saanud seda paremini ära kasutada. See, kuidas siin filmis see oli, jäi natuke lahjaks. Sellegipoolest olid need flashback'id nende lapsepõlvest päris head ja seletasid päris suuresti asju.
Twist oli üllatavalt hea ja ehmatav, kuid mitte nii šokeeriv, kui "Shutter"is, kus mul jäi karp lahti ja mille lõpp mind šokeeris järgmised paar päeva. Ma poleks ise sellist lõppu ära arvanudki. Samas oli see päris loogiline ja pani mõistma, et mitmed stseenid vahetult enne puänti panidki mõtlema: "Ah, sellepärast see nii oligi..." jne.
Näitlemistööd olid päris head, nimelt Marsha Wattanapanich'i näitlemistöö oli vapustav ja muusika sulandus filmiga hästi kokku. Põhimõtteliselt, kui teile meeldis "Shutter," siis peaks põhiliselt see film ka meeldima, kuid samas ärge oodake paremat filmi! Sel juhul pettute!

Pärast vaatamist oli mul lisaks selline kerge kurbusetunne. Mitte sellest, et film oli kehvem, kui "Shutter," vaid filmi lõpp.
Alguses andsin sellele 6,5/10, kuid nüüd annan 7/10