Mõtlesin eilse Halloweeni puhuks selle lapsepõlvetüki taas ette võtta. Kuigi Halloweeni ei ole ma kunagi pühitsenud, sobis Winstoni "Pumpkinhead" täpselt õhtuseks vaatamiseks.
Hmm, film on kenasti ajale vastu pidanud. Kõik, mis teeb klassikalisest USA horrorfilmist selle kõige õigema klassikalise USA horrorfilmi on selles Lance Henrikseni juhitud kättemaksuhimulises õudusdraamas vägagi olemas. Jah, tegemist on pigem õudusdraama kui
monster slasher-iga.
1988. aasta kohta on film küllaltki tõsimeelne näitamaks maa-ja linnarahva väga otsekohest erinevust. Erinevus, mis peabki linnalastele häda kaela tooma. Mida ma aga ei mäletanud, oli rõõmustav tõsiasi, et film on palju tõsisema suhtumisega kui uuesti vaatama asudes oleksid osanud loota.
Psühholoogiliselt põhjendatud Hendrikseni karakteri ja tema motiveerituse pingestatus oli kogu kättemaksu teemalise loo selgrooks ning tema mängis oma rolli teatavas teatraalses toonases õuduselemendis suurepäraselt. Ja kõigele lisaks oli ka noor linnarahvas midagi enamat kui jookse, karju ja sure tüüpi inimesed. Winston suutis raskuskeseme asetada korraga nii Henriksenile kui samastumisvõimelise protagonistiga kui ka linnalastele, kelle mõtlemine ja teod kutsusid esile pigem tõsist haletsust kui nende vastu tekkivat viha.
Režii suhtes ei peta aga taolised horrorfilmid lootusi. Mitte, et "Pumpkinhead" nüüd teistega väga sarnane oleks, aga tossumasinaga üle külvatud teatraalsed metsateed ja surnuaiad ning prožektorivalgusega välja joonistatud groteskne irvitav olevus tõid ainult rõõmu minu filmisüdamesse. Eriti rõõmustas mind Kõrvitsapea käsitlusviis. Ilus oli vaadata julgelt sirge seljaga mööda metsa ragistavat ja omaette sisisevat välgurikast tormi esile kutsuvat olendit, kelle kõnnak meenutas natuke Scotti "Alieni" legendaarset tulnukat. Teadagi miks, eks?
Henrikseni ja tema poja suhe ning tema tegelase üldine areng garanteeris palju mõjuvama horrorfilmi kui ma enam mäletasin.
8/10