Cabiria ööd

[Peata Ratsanik]

Cabiria ööd
Nights of Cabiria (Le notti di Cabiria) (1957)

Cabiria (Masina) on naiivne, kuid vapper lõbutüdruk, kes otsib oma tõelist armastust ja kedagi, kes naise sellisest alandavast elust päästaks. Cabiria tutvub Rooma tänavatel hulkudes paljude meestega ning alati hellitab ta lootusi, kuid asjatult. Teda ümbritsevad inimesed on täis vägivalda, olles valmis prostituudi naiivset hinge ära kasutama, ent Cabiria on tugev ja uhke naine ning alustab pärast iga saatuse vastulööki uuesti parema elu otsinguid.

"Cabiria ööd" teenis parima võõrkeelse filmi Oscari, Giulietta Masina sai Cannes`i filmifestivalilt naispeaosatäitja auhinna.

Loe täielikku tutvustust siit

[hau]

Sai just vaadatud ja selle filmi helin jäi mulle hinge kõlama. Ilmselt saab sellest mu lemmik Fellini film. Peale teist vaatamist võib seda faktiks pidada.
Fellini filmidest meeldivad mulle just need realistlikumad lood madalat elu elavatest naistest. Itaalia suurmeistri satiirilised teosed nagu Satyricon ja Amarcord ning rohkem sügavamad teosed nagu 8 1/2, eriti ei istu. Muidu teine hea realistlikut sorti film La Strada on sarnane Cabiriale juba Giulietta Masina poolest, kes mõlemas annab unustamatu rolli.
Cabirias käib lugu siis naiivsest ja heasüdamlikust prostituudist, kes langeb alatute ja ahnete meeste ohvriks. Kuigi tuleb kõikidest kohutavatest olukordadest välja lootusega. Tänu Fellinile ja Masinale ei vaatanud ma kunagi Cabiriat kui prostituuti. Itaalia filmides lihtsalt kõik tegelased on sümpaatsed, inimlikud või heasüdamlikud.
De Sica neorealismi teosed nagu Umberto D ja The Bicycle Thief, Fellini Nights of Cabiria, Visconti White Nights ja Rocco and his brothers, Antonioni Blow-up ja Adventure on lemmikumateks Itaalia klassikute filmideks. Itaalia kinost üldiselt rääkides siis muidugi Leone ja Bertolucci pluss veel nipetnäpet nimesid. Aga jah Itaalia- üks lemmik kinoriike.