väga värskendav lähenemine, sest pärast mõistmisele jõudmist, et nende hoolealune pole mitte pelgalt portselannukk, (mille eest korralikud isad oma lapsi juba kahtlemata hoiatanud on) vaid hoopis kummitus, kes ennast nuku kaudu manifesteerib, on õudusfilmides oluliselt levinum reaktsioon
"küll on alles kole lugu, olen nüüd väga hirmul", mitte
"kas pole vahva! hakkame klaverit mängima". Olgugi et Greta psühhootilist käitumist üritati hiljem lapse kaotusega selgitada, ei mõjunud see just kuigi veenvalt. Ei oma sellega küll isiklikke kogemusi (kui ehk see kord, kui noorema õe aastaid tagasi toidupoes ära kaotasin), siis natuke kahtlen, et absurdsete nõudmistega kummitusesse kiindumine seejärel loomulik reaktsioon oleks. Filmi vaatamise ajal ma seda külge siiski väga pikalt ei analüüsinud, sest olin liialt hõivatud käte suule surumisega juhuks kui Brahms võtab lõpuks nõuks enam mitte nii hea poiss olla. Selgus, et toimetasin täiesti õigesti, kuna filmi
twist'i ajal hakkasin segadusest ja hirmust peaaegu nutma, sest olin mõttes ennast täielikult kummitusfilmi vaatamiseks ette valmistanud ja "Annabelle on hoopis Jason Voorhees" pööre tekitas minus mastaapset arusaamatust. Ideeliselt on tegu minu arvates endiselt väga laheda ja ootamatu
twist'iga, kahjuks aitas paljastuse üllatuslikkusele aga suuresti kaasa tugevalt lonkav (kui mitte täiesti puudulik) loogika, mis seda eelnenud looga siduma oleks pidanud. Kui ma millestki just väga valesti aru ei saanud, olid vanemad teadlikud, et nende poeg on elus. Sellisel juhul jäi minu jaoks mõistmatuks, MIKS vanemad oma lapsel pärast põlengut seinte sees elada lubasid??? Mõistan, et Brahmsi muusikamaitset arvestades oli ta ilmselt suur Andrew Lloyd Webberi fänn, aga kõigel on piir. Saan aru, et Brahms võis täiskasvanuna (vähemalt seinte sees elava inimese kohta) olla veidralt tugev ja mingi hetk oli kõik see läinud tõenäoliselt
past the point of no return, aga esialgu oli ta ju ikkagi 8-aastane poiss, kellele oleks võinud vajaduse korral piitsa anda.
Okei, Buffy ema elas ka seinte sees, aga ta oli ka täiskasvanud naine ja seega oma otsuste eest ise vastutav. Lisaks toimus see unenäos. Samamoodi jäi mulle vanemate enesetapu ajend küllaltki segaseks - isegi kui nad lõpuks aru said, et nende jõud oleks 8-aastasest üle käinud ja et see on täiesti nende süü, et nad oma poja ooperifantoomi vaimustusel nii üle pea kasvada lasid, siis oleks lihtsalt kodust ära sõitmine ju ka täiesti piisav lahendus olnud.
Samuti jäi minu arvates see Greta sünge minevik pettumuslikult nõrgaks - Cole'i jõulist keha hinnates sai Brahms temast ikka väga kergelt jagu. Lisaks oleksin Brahmsi enda mineviku kohta oodanud natuke intrigeerivamat lugu ning selle väikse tüdruku surma suhtes mingit topletsisupööret. Asjaloo lahendus filmis jäi kuidagi väga: