Roger Waters - The Wall

[Rasmus]

Roger Waters - The Wall
Roger Waters the Wall (2014)

Pink Floydi asutajaliikme Roger Watersi kontsertfilm "The Wall" on üles võetud kolmes eri linnas ja kahel eri kontinendil. Tegemist on lummava ja massiivse linateosega, mis leiab aset ligi 150-meetri laiusel laval, kuhu on taasloodud ka kuulus polüstüreenplokkidest müür. Enneolematult grandioosne lavasõu meenutab vaatajaile 1970ndate rock-kontsertide utoopilisi mõõtmeid ja toonast loomingulist julgust.

Nagu filmis kõlav muusika, on ka kõik laval toimuv sügavalt läbi imbunud Watersi isiklikest mälestustest ja veendumustest. Kuuekuuse beebina isata jäänud (ta hukkus 1944. aastal Itaalias lahingus) Watersi looming on üleskutse rahule ja teineteisemõistmisele. Tema loodud "müür" tähistab kõikjal maailmas püstitatavaid takistusi ja võimumänge, mis tekitavad hirmu, arusaamatust ning lõpevad tihtipeale sõja või surmaga.

Loe täielikku tutvustust siit

[Rasmus]

Plaza tegi fännidele mõnusa tünga, kui teisel (ja kolmandal) korral filmi paremas saalis sama hinna eest näitas. Mõned forzad läksid ilmselt teist korda veel Scape'i ka vaatama, aga enamik jäid parimast võimalikust kinoelamusest ilma. Ise jätsin raske südamega esimese "The Walli" linastuse vahele, kuna samal õhtul esines Tallinnas ansambel nimega Europe, kuid nagu hiljem selgus, oli see puhas vedamine, kuna Scape'is oli see kontsertfilm reaalsele livele kindlasti ligilähedasem elamus, kui tavasaalis olnud oleks.

Seda on muidugi veits kohatu võrrelda, aga minu jaoks oli "The Wall" kinos ehk isegi võimsam elamus kui kolm aastat tagasi Londonis. Esiteks muidugi seetõttu, et olen vahepealse ajaga Pink Floydi loominguga süviti tutvunud ja teiseks on sellist vaatemängu lihtsalt oluliselt parem istudes jälgida. Mingil põhjusel töötas filmiversioon emotsionaalses mõttes palju tugevamalt: näiteks "Comfortably Numb" tõi mulle kinos küll pisara silma, samas kui Londonis mul nii tugevaid tundeid kordagi ei tekkinud. Kodus vaadates see kontsertfilmi ja päris kontserdi võrdlus muidugi sellisel kujul ei kehtiks, kuna emotsioonide esile tulemises on oma roll mängida ka Scape'i saali võrratul helil ja pildil. Kui "In the Flesh?" algas, tulid live-mälestused ikka väga kiiresti tagasi, ja võimalik, et see uue elamuse nii vingeks tegigi.

Kui sellest n-ö puhtakujulisest filmiosast rääkida, siis ega selle kohta midagi erilist öelda polegi, kuna see omas (vähemalt minu jaoks) kontserdi kõrval pigem dekoratiivset rolli. Visuaalselt igatahes väga kena. Ei ole kindel, kas kiitused lavastajatöö eest peaksid pigem Sean Evansi või Watersi enda arvele minema, aga režii on igal juhul korralik. Mind pisut häirib, kui palju Waters vaatajatele oma surnud isa meelde tuletab, eriti kuna nad tegelikult üksteist ei tundnudki. Mõningane sentimentaalsus on okei, aga kaadrid sellest, kuidas Waters üksinda autos nutab, on minu jaoks selgelt too much. Aga jah, muidu ikkagi väga kõva emotsionaalne sõit.

Plusspunktid ka nende kahe kuti eest, kes esireas Iron Maideni ja Judas Priesti särke kandsid.