Kickflick kirjutas:Ühe ja sama poisi kasutamine oli küll huvitav ja uudne meetod, kuid muus osas see film midagi köitvat ei pakkunud. Süžeeliinid, mis filmi kandsid, on juba küllaltki ära ammendunud. Vägivaldne kasuisa, esimene vahekord, narko proovimine, ahistustunne ühiskonna poolt jms. 2h ja 45min on liiga pikk aeg selliste teemade kordamiseks. Muidugi on filmil ka tugevaid külgi, kuid Oscarit küll ei vääri.
Vaidleksin sellele "
been there, done that" dissile veidi vastu.
Filmid peegeldavad reaalset elu. Ja tihtilugu käsitlevad teemasid, millega loojad omavad mingit vahetut sidet. Esimesed kogemused - suhe, seks, uimastid - on murdehetked, milledel on mingis elusetapis tohutu tähtsus. Ja just selle tõttu tehaksegi neist üha uusi filme.
Be-all and end-all lugu kellegi lapsepõlvest ei saa neid teemasid lihtsalt totaalselt kõrvale visata ja käsitlema jätta. Selliselt ei peegeldaks Boyhood reaalset kasvamise kogemust.
Ise arvan, et Boyhood on üks säravamaid filme möödunud aastast. Kõik hetked, mis Masoniga läbi tegin, mõjusid nagu momendid, mida keegi enda elule tagasi vaadates ka päriselt mäletama jääb. Lisaks oli väga hästi paigas see, kuidas lapsed on reeglina küllaltki passiivsed ja arvamused, hoiakud ning enda elu mõjutavate otsuste vastuvõtmine tekib alles aja jooksul. Palju vaoshoitum ja vähem plahvatuslik, kui teised... sama žanri filmid, kuid sellevõrra reaalsem ja mõjuvam. Väärib kogu kiitust.
