Postitas Peterzel » 18. Oktoober 2010, 22:29
Poleks kunagi uskunud, et viitsin vaadata järjest ära 6 tunni pikkuse peredraama. Seda enam, et me pole absoluutselt Itaalia kino fänn. Eksisin. Sellest kujunes üks aasta suurimaid filmielamusi.
"Nooruse parimad aastad" peegeldab ühe Itaalia suguvõsa elu ja selle liikmete arenemist läbi nelja aastakümne (1966 - 2003). Suur rõhk on seejuures vastavate ajastute, keskkonna ning oluliste ajalooliste sündmuste tõetruul kajastamisel, sidudes need tegelaste igapäevaelu ja saatusega. Kultuurist ja ajaloost huvitet vaatajal on äratundmisrõõmu ja põnevust rohkete detailide avastamisel. Meeldis väga režissööri mõõdutunne. Ükski koht filmis ei veninud, ei olnud liialt rõhutatud, üle mängitud, ebarealistlik, süvakunstiline jne. Film oli lihtsasti vaadatav ja arudsaadav, mis ei ole 6-tunni pikkuse formaadiga filmi kohta ilmselt väga tavaline. Üldse ei härinud, et filmis tegelikult puudub üks läbiv teemasuund ja eesmärk. Filmis nagu eluski, on suunad ja taotlused ajas muutuvad ja antud film võimaldab oma kuue tunniga neid rahulikult välja tuua. Väljapaistvad olid ka näitlejatööd, kellest eriti jäi meelde segast näitsikut kajastanud Jasmine Trinca. Kokkuvõtteks: suurepärane elamus tõsisema, aga mitte liiga tõsise filmikunsti huvilistele. 9/10