Õnneteraapia

[uLtImAtEcRiTiC]

Õnneteraapia
Silver Linings Playbook (2012)

Elu ei suju alati plaanipäraselt. Pat Solitano (Bradley Cooper) on jäänud ilma kõigest - oma majast, töökohast ja naisest. Nüüd elab ta jälle koos oma ema (Jacki Weaver) ja isaga (Robert DeNiro), olles veetnud eelnevalt kaheksa kuud vaimuhaiglas. Pat tahab end kokku võtta ja uuesti jalad alla saada, säilitada positiivne ellusuhtumine ja kolida taas kokku oma naisega, hoolimata nende lahkumineku.. keerukatest asjaoludest. Asjalood muutuvad aga keerukaks siis, kui Pat kohtub salapärane neiu Tiffanyga (Jennifer Lawrence), kel ei puudu ka oma probleemide pagas. Tiffany pakub oma abi, et aidata Patil oma naisega suhteid parandada, tingimusel, et Pat osutab talle ühe väga olulise vastuteene. Kokkuleppe edenedes hakkab nende vahel tekkima ootamatu side, mis toob päikse pilve tagant välja nende mõlema elus.

"Õnneteraapia" on Matthew Quicki bestselleril põhinev teravmeelne segu komöödiast, peredraamast ja armastusfilmist, mille lavastajaks ja stsenaristiks on David O. Russell ("Võitleja", "Kolm kuningat").

www.forumcinemas.ee



Loe täielikku tutvustust siit

[0ll]

Meeldis, aga lootsin, et meeldib veel rohkem. Tempokas ja terav dialoog, tasemel operaatoritöö ja montaaž. Omavahel suurepäraselt klappivad näitlejad!* Üks stseen Cooperi ja De Niroga oli eriti võimas.
Liikus tükk aega vähemalt 8/10 suunas, aga teatud lükked minu puhul ei toiminud. Jalgpalli ja fänluse liiga suur roll, aga eriti see

Spoiler :

idiootne kihlvedu. Kuigi kõik tegelased olid algusest peale mingi kiiksuga, tundus mulle kuni selle hetkeni, et tegemist on ikkagi nö päris looga. Aga sellist kihlvedu ei sõlmiks, lubaks sõlmida ega võtaks vastu ükski suhtelist normaalne "päris" inimene. Panna mängu kogu oma pere vara ja veelgi enam - oma poja elu (selline surve lömastaks taolises seisus inimese)... Selleks, et kõiki neid tegelasi mitte vihkama hakata, tuli leppida asjaoluga, et tegelikult vaatan ikkagi muinasjuttu. Tuli ennast ümber häälestada ja see lõi rütmi sassi.

7/10

* - see on käesoleval aastal nähtud filmide puhul peaaegu reegliks kujunenud. Hetkel ei oskagi välja tuua mingeid eriti säravaid üksiksooritusi, aga efektseid ekraanipaare (või veel suuremaid seltskondi) võiks kümnete kaupa üles lugeda. Ei teagi, kes selles kõige rohkem "süüdi" on - kas professionaalne casting-protsess, head käsikirjad või osavad lavastajad.

edit: olen pisut leebunud, 6plussist sai 7

[uLtImAtEcRiTiC]

Eelnevalt positiivselt nimetatuga olen päri, kihlvedu nii suureks miinuseks ei osutunud. Humoorikale loole pakkusid tuge head näitlejad. Tore oli Chris Tuckerit jälle mõnes filmis näha. David O. Russell on jälle ühe suurepärase filmiga hakkama saanud! Tants oli ka hea .

Kui midagi veel üldse häiris, siis oli selleks naise-teema nämmutamine ja lähenemiskeeld.

8/10

[Zinera]

8/10

Positiivne film, võis väga rahule jääda, leidus nii nalja kui draamat. Head dialoogid, mõnusad karakterid ning hästi kirjutatud sisu, võib-olla ehk üleliigne oli see liigne spordihullus, aga said täitsa hästi hakkama.

Spoiler :

Peategelastel olid ikka väga haiged kiiksud, sellepärast ilmselt nii hästi sobisidki, lemmikstseenid olid Hemingway, õhtusöök sõbra juures, see jube lõputants, psühhiaater hullu jalkafännina ja ka selle hullumaja sõbra ilmumised valmistasid palju nalja. Muidu suhteliselt tõsine film, mees oli hullunud petmise ja naine mehe surm tõttu, sobisid lõpuks nagu valatult. Kõige hullem oli ikkagi see kihlvedudega isa, kes elas ainult jalgpalli nimel, kerge Baltimore'i külastus oleks ära kulunud...

[Ralf]

Mitte just film, mida ma tükiks ajaks naeratusega meenutama jään, sest positiivseid emotsioone tekitas see ainult nende kahe tunni jooksul, mil ma filmi saalis jälgisin. Kui selle tegelaste lugu lõpule jõudis ja mulle jäid vaid kaasa võetud mõtted ning tunded, siis osutus vaimustus tegelikult hämmastavalt üürikeseks.

Sellegipoolest olen seda meelt, et tegemist on tugeva filmiga, mille paneb tiksuma kahe peategelase suurepärane keemia, hästi mängitud kõrvalosad, tempot süvendav rikkalik dialoog ning meeldivalt aus toorete inimemotsioonide kajastus (sorri, LFT-likult kukkus ).

Bradley Cooper oli minu jaoks selle filmi naelaks, tema arengut näitlejana viimase 5 või nii aasta jooksul on olnud lust jälgida ning minu meelest on see tema karjääri parim roll seni. Püsivalt häiris vaid operaatoritöö, mis oli žanri kohta ehk veidi liiga intensiivne. Ka minu jaoks oli sporditemaatikat veidi liiga palju, aga see on ekstreemselt subjektiivne etteheide, sest ma lihtsalt pole spordihuviline.

Film oli tõepoolest positiivne ja alles eelnevate postituste lugemisel jõudis see mulle tegelikult kohale. Nojah, õnneteraapia!

[LiveForThis]

Ma võtan seda komplimendina. Väga ilusalt sõnastatud lause sinu poolt

[Forzelius]

Kummaline: esimese poole ajal mõtlesin, et ei võta kuidagi üldse jalgu alla ja lugu ei liigu sinna, kuhu ta peaks. Jäädi toppama erinevate intsidentide juurde ja ei tahetudki nagu midagi muud öelda, kui et Patrick on banaanid. Siis hakkas nagu väike muudatus tulema, kuid selle asemel, et olla rahul, mõtlesin hoopis selle peale, kui ebausutavalt mõjub ta hämmastavalt kiire paranemine ärevusest, tujuhoogudest ja muudest vaimsetest haigustest. Kas mitte ta psühhiaater ei öelnud, et tal bipolaarne häire on? Igatahes, kogu selle mentaalset seljankat vaadates, ei näinud peale seda spordistaadioni intsidenti ühtegi episoodi, kus eelmainitud defektid kajastatud oleks. Mistõttu oli kogu see beti osa veidi võlts. Tore ja väga 90-ndate vaimus kajastus ent siiski plastiliin. Puudus veel, et kogu saal oleks neile tantsuruumis kaasa elama hakanud.
Näitlemised olid aga suurepärased ja eriti Bradley Cooper. Ma teadsin juba varem, et tas on sügavust, aga see andis sellele ainult kinnitust.

7/10

[Ralf]

Siis hakkas nagu väike muudatus tulema, kuid selle asemel, et olla rahul, mõtlesin hoopis selle peale, kui ebausutavalt mõjub ta hämmastavalt kiire paranemine ärevusest, tujuhoogudest ja muudest vaimsetest haigustest. Kas mitte ta psühhiaater ei öelnud, et tal bipolaarne häire on? Igatahes, kogu selle mentaalset seljankat vaadates, ei näinud peale seda spordistaadioni intsidenti ühtegi episoodi, kus eelmainitud defektid kajastatud oleks.

Eks bipolaarne tähenda ju, et vahepeal tunned end normaalselt ja siis tekivad emotsionaalsed ärevus- või raevuhood, nagu tal olid siis, kui (kogemata) ema lõi pulmavideot otsides ning muidugi hiljem spordistaadionil. Ja vahepeal võttis ju neid ravimeid ka, nagu ette nähtud. Bipolar polegi minu arust selline asi, mis kogu aeg välja paistab.

[Forzelius]

Eks bipolaarne tähenda ju, et vahepeal tunned end normaalselt ja siis tekivad emotsionaalsed ärevus- või raevuhood, nagu tal olid siis, kui (kogemata) ema lõi pulmavideot otsides ning muidugi hiljem spordistaadionil. Ja vahepeal võttis ju neid ravimeid ka, nagu ette nähtud. Bipolar polegi minu arust selline asi, mis kogu aeg välja paistab.

Jah, aga selle paigutus oli nii ebaühtlane. Alguses ja keskel oli rohkem vägivaldseid episoode, aga just siis, kui asi läks "tüdruku kätte saamiseks" ja tähtsaks ürituseks valmistumiseks, oli see Jekylli pool väljas. Oleksin 8'ga hinnanud, kui ta oleks julenud kuskil kliimaksikohas endast välja minna ja kõik perse keerata. Aga ega ma otseselt pahur ka ole: lõpp, mis meile anti oli ka kena, kuigi liiga romcomilik.

[Ralf]

Eks bipolaarne tähenda ju, et vahepeal tunned end normaalselt ja siis tekivad emotsionaalsed ärevus- või raevuhood, nagu tal olid siis, kui (kogemata) ema lõi pulmavideot otsides ning muidugi hiljem spordistaadionil. Ja vahepeal võttis ju neid ravimeid ka, nagu ette nähtud. Bipolar polegi minu arust selline asi, mis kogu aeg välja paistab.

Aga ega ma otseselt pahur ka ole: lõpp, mis meile anti oli ka kena, kuigi liiga romcomilik.

See mõnes mõttes sobis, sest filmi alguses ütles

Spoiler :

ta Hemingway raamatu üle tigetsedes nii siiralt, et miks ei võiks vahelduseks olla õnnelik lõpp.

[Forzelius]

See mõnes mõttes sobis, sest filmi alguses ütles

Spoiler :

ta Hemingway raamatu üle tigetsedes nii siiralt, et miks ei võiks vahelduseks olla õnnelik lõpp.

Kuigi sa osavalt tsenseerisid välja mu, imo, kõige tugevama(d) argumendi(d), siis selle väitega pean ikkagi nõustuma.

[Ralf]

See mõnes mõttes sobis, sest filmi alguses ütles

Spoiler :

ta Hemingway raamatu üle tigetsedes nii siiralt, et miks ei võiks vahelduseks olla õnnelik lõpp.

Kuigi sa osavalt tsenseerisid välja mu, imo, kõige tugevama(d) argumendi(d), siis selle väitega pean ikkagi nõustuma.

OK. Teeme Wordzi?

[helinamesi]

Üle ootuste hea film oli. Eriti meeldisid dialoogid, naerda sai ikka pisarateni kohati.

[tuusla]

Kui ma vastuseid loen, siis mina käisin vist küll mingit teist filmi vaatamas, sest ma pidin kolm korda magama jääma. Päevasel seansil.

* Preili Lawrence saab miinuspunktid nilbete valgete retuuside eest. Jajah, ega ta neid ise valinud, aga tema jalas need sellegipoolest olid.

[Ralf]

<-- on ainult õnnetu, et Bradley Cooper rohkem retuuse ei kandnud