Ülestunnistused

[Soprano]

Ülestunnistused
Confessions (Kokuhaku) (2010)

Ühel seitsmendal klassil on koletu saladus. Kaks õpilast, A ja B, on kogemata tapnud oma õpetajanna nelja-aastase pisitütre. Klassi lemmik A planeeris mõrva pälvimaks teise tähelepanu, kuid ei suutnud seda täide viia. Oma ema väike inglike B aga ei tahtnud jääda argpüksiks ning viis tapatöö tahtmatult täide. Kuid et Jaapani karistusseadustik ei luba määrata ränka kohtuotsust alaealisele, siis pääsevad mõlemad karistuseta ... või vähemalt seda nad arvavad ise, sest klassijuhatajatunnis on nende õpetajannal varuks ootamatu ülestunnistus - mõrvas on kaudselt süüdi kõik ning ükski süüdlane ei pääse oma teo väärilise karistuseta.

Tetsuya Nakashima võimas draama "Ülestunnistused" lööb samavõrd pahviks kui seda tegi kümme aastat tagasi Kinji Fukasaku "Battle Royale". Mitmete kriitikute poolt aasta olulisemaks Jaapani linateoseks peetav ning kodumaal tohutu publikumenu pälvinud vastuoluline film võtab luubi alla tänapäeva Jaapani ühiskonna kõik valupunktid - devalveerunud koolisüsteemi ning tihti märkamata jääva "kõik ühe vastu" koolikiusamise ehk ijime, noorte karistamatusest ning tähelepanõudlusest ajendatud avalikud vägivallaaktid, oma teismeliste laste täiskasvanuks saamise vajadust ignoreerivad ning probleeme eitavad vanemad koos ühiskondliku rikutud inimeste ja ühiskondliku HIV-positiivsete paranoiaga on vaid väike osa Nakashima nimekirjast. Igal hetkel ootamatuid pöördeid võtvad ja lõpuni publikut pinges hoidvad süžee pisidetailid ning selle vastu astuv ülipoleeritud reklaamilike klantspiltidega aeg luubis kaadreid kasutav esteetiliselt nauditav operaatoritöö kannavad aga filmi peamist mõtet - ilusa pealispinna all on igalühel tihti peidus räpased saladused, mis karjuvad ülestunnistuse järele.

"Ülestunnistused" on šokeerivalt nauditav kinoelamus, mis kandideerib parima võõrkeelse filmi Oscarile.

http://2010.poff.ee/

Loe täielikku tutvustust siit

[Spellbound]

Perfektne film lõpetamaks järk-järgult halvemaks muutunud Pöffipäeva. Kui Biutiful jättis kahevahele ja Issi oli täiesti mõttetu, siis Confessions lummas kaamera liikumise, ideaalselt ajastatud slow-motioni, loo struktuuri ja stsenaariumi poolest.

Täielik nauding oli jälgida filmi, kus kasutati niivõrd palju kunstilisi elemente ja mille sisu muutus kogu aeg üha mitmekihilisemaks ning pöörded aina pingelisemaks. I was on the edge of my seat ja ei toetunud kordagi seljatoele. Kogu tähelepanu oli koondunud ekraanile. 9/10

[Soprano]

Esimene tõeline pärl. Selliste avastuste pärast ma PÖFFi armastangi. Panen nüüd The xx - Fantasy repeati peale.

9 ülestunnistust 10'st

[LiveForThis]

I was on the edge of my seat ja ei toetunud kordagi seljatoele. Kogu tähelepanu oli koondunud ekraanile. 9/10

Kui välja arvata kaks purjus idiooti saali ülemises servas. Pideva mölisemise ja plaksutamise tõttu olin sunnitud mitmeid kordi häälte omanikke otsima hakkama. Mingil visati nad õnneks saalist välja.

Aga Confessions oli minu jaoks PÖFFi oodatuim ja õnneks läks seekord enam-vähem 100%-liselt täppi.
Oma olemuselt meenutas veidi Shunji Iwai Lily Chou-Chou`d, kuid suuresti on tegu täiesti erinevama filmiga.
Aasta lemmik kindlasti.
9/10

[Ralf]

Ääähh, ma ei sattunud küll vaimustusse. Kohati tundus, et oldi õel vaid selleks, et olla õel, ja raske oli filmis esitatud situatsioonidesse inimlikul tasandil süveneda, kuna suur osa sellest oli aegluubis ja seda saatis Radioheadi muusika ning ausalt öeldes oli raske uskuda, et ühes koolis kõik inimesed nii sadistlikud ja kurjad saavad olla. Pealekauba tegi Miike oma kümme aastat tagasi "Visitor Q"-ga umbes sama asja ja palju paremini, ehkki "Confessions" oli tunduvalt häirivam... mis on üllatav, arvestades viimase pealesurutud kinemaatilisust ja Miike filmi koduvideo-stiili.

5,5/10

[Spellbound]

PÖFFi kõige nauditavam elamus lausa nõuab uuesti vaatamist ja nüüd on selleks äga õige aeg.

Spoiler :

BluRay on väljas

[Malcolm]

Üks 2010. aasta suuremaid pettumusi. Kui esimene pooltund kulgeb veel võrdlemisi intrigeerivalt, siis edasi minnakse leidlike visuaalide kiuste mööda allakäiguspiraali. Kättemaksulugusid on jutustatud küll ja küll ning värskete ideede või nüansside puudus jätab ühel hetkel alles vägivalla vägivalla pärast. Tekib küsimus, et miks säärane film üleüldse tehtud on. Raskestiusutavast sisust rääkimata. 4/10

[lostinthemist]

Mul pole enam sõnu. See film lõi tõepoolest mind väga pahviks. Vaatama asudes olid mu silmad kohe ekraanile naelutatud. Kaameratöö oli fantastiline - suurepärased kaadrid, kaameranurgad ja üleüldse see kinematograafia.. ma armastasin iga sekundit sellest. Rääkimata ka montaažist ja helist. Ei osanud arvata, et see viib mind nii tuulde. Sisu oli kaasahaarav ja mitmedimensiooniline, iga tegelane tundus algul ühepalgelisena, kuid iga tegelase ülestunnistuse käigus selgus, kui mitmekihilised on tegelastevahelised suhted. Loo areng oli vahel tõesti lausa jahmatavalt julm ja jõhker. Kohati tundus, et kõik need sündmused olid lausa liiga kunstlikud ja ei vastanud täpselt reaalsusega üks-ühele, kuid samas see lõi minu jaoks hirmuäratava ja müstilise atmosfääri vaatamisel.
9/10

Kuradi kahju, et PÖFFi ajal need lambapeadest mölakad ei toonud seda filmi Tartu. Tekkis huvi ka samanimelise novelli vastu, mille kindlasti ära loen... kunagi.