Postitas Jolt » 16. Juuli 2010, 11:30
Predators rõhub positiivselt karakteritele. Rodriguez mainis mingis intervjuus, et eesmärk oli kehtestada kõik tegelased sedavõrd selgelt, et nad võiksid olla oma enda filmi kesksed karakterid. Job well done.
Tavaliselt varastavad seda tüüpi filmi mingid kergelt kõrvalisemad tiimiliikmed. Kuna vaataja seob ennast eelkõige peategelasega ei saa tema isikupära väga ekstreemseks minna. Predators on selles osas mõnus vaheldus, Adrien Brody ülipragmaatilise palgasõdurina on kindel highlight. Pole pikka aega näinud peategelast, kes sedavõrd kindlalt keskendub enese päästmisele. Royce ei hooli mingist kamraadlusest ega sõjamehe eetikast, teda motiveerib ellu jäämine.
Action oli suures osas väga selgelt ja arusaadavalt filmitud, seda võinuks lihtsalt rohkem olla.
Millest jäi aga vajaka - kogu filmi kestel häiris mind miski ja peale saalist väljumist taipasin - oli ohu tunne. 1987 aasta Kiskjas piisas ühest predaatorist, et pinget hoida - se'l korral ei aidanud ka 3-4 või kuitahes palju neid ka polnud. Mäletan esimesest osast seda, kuidas sisuliselt nähtamatu tegelase vastu võitlemine tekitas päris piisavalt paranoiat ja ohu tunne püsis pidevalt. Selles filmis ilmusid kiskjad lihtsalt ei tea kust mingil hetkel välja ja edasine rappimine läks ootamatult etteaimatavat rada. Võibolla ei ole müstilisusele rõhuv formaat enam variandiks, sest kõigi järgede ja pooljärgede tõttu on too karakter suhtkoht avatud, kuid see, mida alternatiivina pakuti, ei olnud originaaliga võrdväärne.
Viited esimesele filmile tundusid kuidagi ebavajalikud (ja üks oligi täiesti konkreetselt ebapraktiline). Alltekstilise (khmmm) sõnumiga, et inimene on kiskja, haamerdati vaatajat üsna halastamatult.
Lustivaesel suvel vähemalt üht vaatamist vääriv film.