Postitas Hülss » 03. Veebruar 2009, 20:29
Palju ei saa Gran Torino'le ette heita, aga siiski võtaks paar asja luubi alla. Tekst on iseenesest väga hea ja huumoririkas, kuid siiski jäi mind häirima, et liigne huumor lõi filmi pisut tasakaalust välja. Kahtlemata peab peategelane vaatajale meeldima, aga sellega poleks tulnud niivõiteisiti probleeme, sest enamustel on Clint Eastwood'iga varasemalt ülesehitatud publiku-näitleja suhe. See pole esimene kord kui Eastwood mängib sümpaatset vihast ning humoorikat peategelast. Tema näitlejakarjääri ja selle jooksul kujunenud imago saab võtta kokku paari sõnaga: badass motherfucker. Clint Eastwood on valgenahaliste Samuel L. Jackson. Walti tegelane ei pea tegema lolli vihast grimassi, nagu võis näha paarist close-up'ist, et vaatajale meeldida. Clint peab ainult silmi kissitama ja sellest piisab.
Gran Torino on ilmselgelt rohkem komöödia kui draama. Tekst on niivõrd humoorikas, et 2/3 filmist naersin ma kõva häälega, suutmata end tagasi hoida. Suuremalt osalt oli see Walti kanda, aga ka Sue tegelane pakkus häid koomilisi momente. Hästi oli kujutatud perekonna suhete ja gängielu pinnapealsust, seda siiski ainult ühe vanamehe vaatevinklist ja rohkem komöödia eesmärgil. Filmi sügavam pool jäi selle varju paraku, kuid üks hea stseen oli kindlasti nende kolme neegriga. Pean silmas just seda, et vanamees jõudis noortele oma jutuga kohale ja seda kõigest paari lausega (relv oli muidugi abiks). Walt on elu näinud tegelane, kes paneb ennast maksma kus vaja, seades nii mõnegi inimese paika. Tao'd kehastanud näitleja oleks isiklikult välja vahetanud, keemiast jäi vajaka tema ja Clint'si vahel ning suurem asi näitleja polnud poiss samuti. Kui Tao keldrisse lukustati, siis tema näitlemine oli lausa masendav vaatepilt. Tao tegelase kallal oleks ka rohkem pidanud vaeva nägema ja ma usun, et ma pole ainuke, kes nii arvab.
Filmi lõpp ei saavutanud minu puhul oma täit effekti. Gran Torino on kahtlemata õnnestunud teos ja kindlasti on mõnus näha Clint'si taaskord vihase ja tegutsevana. Oscari nominenti ma ei näinud siin esimesest treilerist saadik ja minu suurim hirm sai ka teoks. Hea film, aga tasakaalust väljas. Walt ehk Clints on rohkem koomiline, kui mees keda kisuvad lõhki erinevad tunded. Tegelase areng on hea meelelahutus, kuid kindlasti mitte sügav pilt vaevatud hinge. Rõhk on selgelt huumoril, mistõttu ei anna filmi draagiline ning vägagi tabav lõpp oma täit effekti. Kuna film oli pea 2 tunnine, siis polnud siin enamaks lihtsalt ruumi sama lähenemise juures. Clints ei tundunud rollis naeruväärsena, mida samuti enne vaatamist kartsin. Pigem oli ta omas mahlas, usutav ja vanas headuses. Üht eestlast võib üllatada kui loomult tugevaid inimesi võib leida Ühendriikidest. Kasvatus ning sõda jätab oma jälje, Walti põlvkonnale sarnaseid inimesi tulevikus otsida ei maksa. Kahjuks on ta surev, nö puust voolitud tõug. Kahju, et seda külge samaväärselt ei lahatud. Draamat ja komöödiat tasakaalus hoida pole kunagi kerge.