Mingit armastusega seotud sõnumit või klišeelist moraali loomulikult ei oodanud siit. Sain lihtsalt sümpaatse koguse võrra naerda, toreda ebarealistliku loo (kuna oma olemuselt on see, isegi kui see päris nii ei lõppe, ikkagi muinasjutulik "lahutatud vanemad saavad taas kokku") ning hästi kirjutatud olukordi nautida. Kuna see film rõhub suuresti üllatusmomentide peale, siis ei hakka sisust ega oma lemmikkohtadest pikemalt rääkima, kuid ka mulle tuli üllatuseks see kõige suurem raputus. Oleks võinud ju kuidagi aimata, vaadates, kuidas kaardid lauale löödud olid, kuid ei osanud säärast seletust küll oodata. Vana hea olukord, kus kõige lihtsamat selgitust ei näe kunagi ette.
Erinevalt esimesena kommenteerinud abielupaarist minu jaoks huumorit väheseks ei jäänud, mis tuli positiivse kinkekaardina. Ei ole 2011. aasta komöödiatest palju (kui üldse?) näinud, aga see on vast tugev kandidaat parimale. Goslingu-maania sääraste rollide jaoks on loodetavasti varsti möödumas, sest kuigi ta jääb natuke kuivaks näitlejaks nagu "Drive"'s näha oli, siis usun, et suudab end ka veidi teistsuguste rollidega tõestada. Mina loodan tema peale, sest natukene rohkem lihvitud teemantina võiks see minu vaadatavate vääriskivide juveeliärisse küll sisse sobinduda.
Soliidne meelelahutus, mis erinevalt oma žanrikaaslastest on mõistnud endale otsida huvitavate ideedega stsenaristid, kes mind täitsa üllatada suutsid oma paari pöördega, mis kindlasti teistkordsel vaatamisel palju ilmsemad tunduksid ent see ei vähenda loomulikult nende väärtust esmakordsel vaatamisel. Lõpp jäi kahjuks kuidagi liiga positiivseks, oleks võinud järgida filmi üleüldist semi-masenduslikku nooti, mis mulle vägagi meelepärane oli, seega ei saa kogu kupatusega päris rahul olla. Miniatuur Tiiger Metsa spordiala stseeni peale naersin vast kõige enam. Üle keskmise.
7/10